Uurimustöö eesti-, tori- ja eesti raskeveohobusest
Hobune on
karjamaarohu suhtes küllaltki valiv. Karjamaal söövad hobused sageli eelistatuma rohuga alad
korduva pügamise teel väga madalmuruseks. Kuni rohtu on võimalik valida, jäetakse vähem
maitsvad taimed puutumata. Lääne-Eesti ja saarte pehmetes ilmastikutingimustes saab
vastupidavat ja vähenõudlikku eesti hobust karjatada peaaegu aasta läbi. Eesti hobune sööb
lisaks rohule meelsasti ka puude-põõsaste lehti ja peenemaid oksi, nooremat pilliroogu,
kadakavõrseid jms., hoides selteel ära nende koosluste võsastumist ja roostumist. Okstest (sh.
kuusest ja kadakast) toituvad hobused eriti talvisel ajal. Eesti hobused söövad meelsasti ka
vana, eelmisel aastal niitmata või karjatamata jäänud rohu kulu. Ka see asjaolu on oluline
hobuste kasutamisel pool-looduslike koosluste hooldamisel. Hobused söövad kulu ja kõrge
rohu seest välja kivid, mahalangenud tüved, oksad, mis võimaldab maapinda hiljemaks
niitmiseks ette valmistada
annaabi.ee 
