Platoni õpetus olevast.
01.053.
tajutavate asjade olemuste ja nende endi vahel puudub igasugune seos. See on
mõistagi absurdne ja teeb kogu ideedeõpetuse inimelu jaoks mõttetuks.
Nagu öeldud ei leia Sokrates selles dialoogis kaalukaid argumente Parmenidese
ideedeõpetust-purustavate arutluste vastu. Ometigi ütleb Parmenides lõpetuseks, et
vaatamata raskustele, mida ta selles õpetuses esile tõi, tuleb siiski eeldada ideede
olemasolu. Nimelt, kui keegi mingite sellistlaadi raskuste tõttu hakkaks eitama
ideede olemasolu, siis ei oleks tal enam midagi, millele oma mõtet rakendada ja ta
hävitaks vastastikuse kõnelemise võimalikkuse (135c). Isegi sellises kõneluses, kus
keegi püüab tõestada seda, et ideesid ei eksisteeri, peab ta oma tõestuse
võimalikkuse jaoks eeldama ideede olemasolu.
Siit paistab järelduvat, et Parmenidese arendatud kriitika ei pea Platoni arvates
tähendama ideedeõpetuse paikapidamatust. Ühes teises hilisteoses “Philebos”