et saada lõpuks käsitöömeistriks. Mitte iga soovija ei pääsenud ameti õppima. Selleks pidi sündima “kristlikust abielust ja ausatest vanematest’’. Lihtsamate ametite omandamisel kestis õpipoisiaeg 2-3 aastat, keerulisemate puhul 5-7 aastat. Alguses kasutati noorukit peamiselt abitöödel: ta koristas töökoda ja tõi materjale kätte. Ameti enda õppimine algas hiljem. Siis sai ta näägutada küll meistrilt küll sellidelt. Aga midagi ta siiski õppis. Õppi aja läbinud õpipoiss sai meistriks. Ühel meistril tohtis olla kuni kaks selli ja kaks õpipoissi. Aastate möödudes võis sellist saada meister. Selleks tuli tal oma oskust näitamiseks teha meistri tööd, mida siis vanemad ametivennad hindasid. Kui ka meistrimaks oli tasutud, võeti uus meister tsunfti vastu. Aga ainult siis, kui linnas oli vajadus uute meistrite järele. Muidu võis sell oodata aastaid või jääda selliks elu lõpuni.
Hiljem on kirjanik korduvalt peatunud oma sünnipaiga, vihusauna juures, et harduses tagasi mõtelda oma eluhakule. Oskar Lutsu isa Hindrik Luts tegi puutööd. Ta oli ehitusmeistreil abiks majade ehitamisel ja valmistas puust majatarbeid. Pikkade kaalutluste järel tärkas tas mõte - asutada kingsepatöökoda. Selleks palkas ta Tartust paar kingsepaselli, nende nõuandel muretses tarvilikud tööriistad ja naha ning pani töökoja käima. Kingsepaameti õppis ettevõtja Luts oma sellidelt selgeks. Töökoja tegevusel polnud aga väljaäärses majakeses küllalt soodsat pinda, sestap ei jäänud muud üle kui siirduda Palamuse alevikku üürikorterisse, nn ,,hallimajja". Sellessamas sünges urkataolises majalogudikus algavad ka Oskar Lutsu varasemad lapsepõlvemälestused. ,,Praegugi veel tahaksin näha seda urgast, kus seekord käperdasid mu väikesed käed," sõnab nukrutsevalt kirjanik. ,,Ent seda pole enam . . .". Urka asemel on nägus postkontori hoone.
annaabi.ee 
