Eesti kultuurilugu
inimeksistentsi juurde, neid ei eraldatud üksteisest, vaid peeti sisuliselt kattuvaiks. Inimese elul
siinpoolsuses ja sealpoolsuses ei olnud kvalitatiivset vahet, erinevused olid pigem välised.
Surm ei olnud meie algelisele mõtteviisile muu kui teatav nähtav muutus kehas ja selle jõududes.
Surmaprobleemide kohta eesti rahvausundis on rahvaluules säilinud küllaltki rohkesti materjali,
võrreldes teiste oluliste elu osadega. Nii on sellesisulist materjali ka palju uuritud ja analüüsitud.
Hoolimata surma loomulikuks pidamisest, oli suremine inimese jaoks siiski erakordne -- surija
viibis kahe maailma piiril, ta puutus ühtaegu kokku siin- ja sealpoolsusega. Usuti, et surija
vahendusel võivad ka tema kodakondsed teispoolsusest osa saada.Eesti rahvausundi kujutlused
elu jätkumisest teispool surma.Nagu juba eelpool märgitud, ei tähendanud surm eesti
rahvausundis elu lõppemist
annaabi.ee 
