V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kaunistatud amulett, mis talle alles oli jäetud, küllap sellepärast, et surmaminejaile enam
1
9
6
midagi ei keelata. Kes aknast alla vaatas, võis vankri põhjas näha ta paljaid jalgu, mida ta
naise häbitunde tõttu enese alla püüdis peita. Ta jalgade ees oli kinniseotud kitseke.
Hukkamõistetu
hoidis hammastega alla libisema kippuvat särki kinni. Nähtavasti kannatas ta
oma viletsuses ja hädas kõige enam sellepärast, et tal kõigi silmade ees , tuli poolalasti olla.
Ah, mitte sellesarnaste tunnete jaoks pole häbi loodud!
«Jeesus!» hüüdis Fleur-de-Lys äkki kaptenile. «Vaadake, armas Phoebus, see on ju see
vastik mustlastüdruk oma kitsega.»
334
Ta pöördus Phoebuse poole. Kapten vahtis üksisilmi vankri poole. Ta oli väga kahvatu.
«Missugune mustlastüdruk oma kitsega?» küsis ta kogeldes.
«Kuidas!» vastas Fleur-de-Lys. «Kas te siis ei mäleta?...»
Phoebus katkestas teda:
«Ma ei tea, mis te sellega tahate öelda.»