Eesti kirjanduse algus/ ärkamisaegne Eesti
keeleteadusest. 1825. aastal pühendas end eesti keelega tegelemisse.
1838 loodi tema initsiatiivil Õpetatud Eesti Selts (ÕES), mille eesmärgiks oli eesti
keele, rahvaluule ja muinsuste uurimine ning püüd kaasa aidata rahvusliku kirjasõna
levikule.
Üks Faehlmanni olulisemaid teeneid oli rahvusromantilise minevikukäsituse ja
rõhumisvastase hoiaku toomine kirjandusse.
1839 esines ta ÕES-is ettekandega Kalevipoja kohta, äratades idee selleainelise
rahvuseepose loomiseks. Just tema ühendas ka talle tuntud Kalevipoja muistendid
ühtseks sisuliseks tervikuks.
Avaldas saksa keeles 8 rahvaluuleainelist müüti, millega püüdis taastada eestlaste
mütoloogiat. Tuntumad neist on: ,,Keelte keetmine", ,,Loomine" , ,,Koit ja hämarik".
Kirjutas ka luuletusi, nt ,,Järwa-ma wanna mehhe õppetused"
Faehlmanni jutud on õpetliku sisuga. Tema jutte iseloomustab huumor, tabav
sõnakasutus ning olukordade täpne kujutamine