V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
esileküündivad nukad (lubatagu meile see võrdlus) olid otsekui loodud, et sobida hoone
taanduvate nurkadega, ja ta ei paistnud ainult olevat selle ehituse elanik, vaid ka selle
loomulik sisu. Võiks peaaegu öelda, et ta sai kirikult oma kuju nagu tigu oma karbilt. See oli
ta elamuks, urkaks, kestaks. Tema ja vana kiriku vahel valitses nii sügav loomulik
ühtekuuluvus, nii suur füüsiline sugulus, et ta selle külge oli kasvanud nagu kilpkonn oma
koore külge. Krobeline katedraal oli talle seljakilbiks.
Oleks asjatu lugejat hoiatada, et ta mitte täht-tähelt aru ei saaks neist võrdkujudest, mida
oleme pidanud siin tarvitama selle erakordse, täiusliku, vahetu, peaaegu orgaanilise
ühenduse väljendamiseks inimese ja ehituse vahel. On samuti asjata sellest rääkida, kuivõrd
Quasi-modole kogu katedraal omaseks sai nii pika ja intiimse kooselu jooksul. See elukoht
oli talle kõigiti kodune. Siin polnud ühtki sügavust, millesse Quasimodo poleks tunginud,
ega kõrgust, kuhu ta poleks roninud