Luuleraamat
Horizontaalne
Maaslamaja ei löö,
maaslamajat ei lööda,
nõnda päev ja öö
lähvad mööda.
Hällist ei tõuse väeti,
lahti kirst ei kaandu,
mis kord meripõhja jäeti,
enam ei maandu.
Kuigi torm armutult lõõtsub,
ookeanist undavalt puhub,
sygavusist meripind õõtsuv
laiba vaid kaldale uhub.
Ja kui imesten kysti:
kes hukkunu ema, kun isa?
Ei karganud korjus enam pysti,
sulut hammaste taha jäi kisa.
Lapsena roomata neljakil,
või on veetlevam surivoodi?
kun lamame abitult seljakil
kylm keha säet vesiloodi.
Teistel aga kärsitu pakiline
een armastus nägematud uned,
elutee looklev zik-zakiline:
nõnda lõunasse lendavad kured
Luuletus ´´ Horizontaalne ´´ - Kurbus, surm, valu, elukindlad seadused...
***
*** ***
Henrik Visnapuu
Henrik Visnapuu -- (1889-1951) luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Luuletusi hakati
annaabi.ee 
