muutuvad kiiresti täiesti iseseisvateks. Kui pikk on zorillade eluiga looduses, pole teada. Vangistuses elavad nad kuni 5 aastat. Zorilla on ökosüsteemis oluline putukate ja pisiimetajate arvukuse piiraja. Zorilla liigub harilikult aeglaselt, lootes oma karvastiku värvusele, mis hoiatab vaenlasi tema ohtliku ,,keemiarelva" eest. Kui zorillat üllatab ootamatult mõni temast palju tugevam loom teeskleb ta sageli surnut. Väljapääsmatus olukorras ajab ta seljakarvad turri ja pöörab ründaja poole oma tagakeha. Kui ähvardusest ei piisa, tõstab ta saba üles ja pritsib vaenlase silma haisvat vedelikku, mille pimestav toime annab zorillale võimaluse plehku panna. On teada juhtum, kui ülestõstetud sabaga zorilla hoidis tapetud sebrast eemale isegi lõvikarja. Zorilla kui liik ei ole ohustatud, ning teda leidub arvukalt oma levila territooriumil. Ta on suuteline probleemideta kohastuma erinevate elutingimustega, kaasa arvatud inimasulate lähedusega
arvatakse ta punarebase alamliigiks (Vulpes vulpes fulva). (Punarebase levik) Kokkuvõte Rebane ehk punarebane on koerlane, kes elab Euraasias ja Põhja.Aafrikas. (euroopa punarebane) ning Põhja-Ameerikas(ameerika punarebane). Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Seljakarvad on oranzid. Eelistab mitmekesist elupaika, Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest selgroogsetest, eriti närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebase värvivariandist on saadud farmides kasvatatav hõberebane
annaabi.ee 
