Kaanepappide vahele jäetakse seljavahemik. Seljavahemiku keskele liimitakse roots kartongist või tugevast paberist riba. Roots on vajalik kaaneselja kõvendamiseks ja tugevdamiseks. Kaanepapi ja rootsu vahele jäetakse lõtk. Harilikult on lõtku laiuseks 7...8 mm. Lõtk võimaldab teha seljaõnara, mis aitab kaanepooli hõlpsamini avada. Lõtku puudumisel ei sulgu paksema köite puhul kaanepooled täielikult, mistõttu köide jääb näotu. Seljavahemiku laiuseks on raamatuploki seljakaare laius. Köitekaasi on kahte tüüpi: täiskattega ja liitkattega kaaned. Täiskattega kaantel on liimitud kaks kaanepappi ja roots ühest tükist kaanekatte materjalile. Liitkattega köitekaantel on liimitud kaks kaanepappi ja roots seljakattematerjalile. Kaanepooltele on omakorda liimitud kaks kaanekattepaberit.
suletavad. Nooremad naised kandsid ka seesidega kampsuni lõike liistikut. Sajandi viimastel kümnenditel tuli piduliku kergema pealisrõivana kampsuni asemel laia seljaga linnamoeline jakk. Pikk-kuub õmmeldi süsimustast toimsest täisvillasest vanutatud riidest. Händadel on kaks volti, mis õmmeldi ülalt pahupoolelt ca 3 cm pikkuselt kokku ja kinnitati kuueriide külge nii, et voldiharjad oleks püstiasendis. Voldid langesid vabalt. Seljakaare lõikeil on händade alguses punase kaaruspaelaga tehtud kaheksaharaline käpp. Kogu pikk-kuub piirati punasevillase kaaruspaelaga. Hõlmade kinnituseks on vöökohal kaks paari vaskhaake. Pikk-kuue allääre laius on 3 meetri ringis. Pikk-kuuega sama lõikega õmmeldi ka linased rööd ja lambanahksed kasukad. Peakatted
annaabi.ee 
