Näidend "Fausti" põhjalik analüüs
Maailma loomiselt pöörab luuletaja oma pilgu inimesele. Mis on inimene selles
hirmuäratavas loodusjõudude meres? Ta on armetu, õnnetu ja kannatab igavesti. Ta elaks
paremini, kui talle poleks antud mõistust. Nii arutab eituse ning kahtluse vaim Mefistofeles.
Kuid Jumal ei jaga sugugi neid mõtteid. Ta on täis usku inimjõusse, ta ülistab mõistust ja
inimese alalist püüdlust tõele ning seetõttu ütlebki ta: „Kui sihitult ta teenibki mind praegu, ta
peagi selgusesse saama peab.“
Inimest ülendavad tõeotsingud, millega ta igavesti tegeleb. Issanda ja Mefistofelese vahel
sigineb jutt Faustist, sellest rahutust heitlejast, rahuldamatult otsisklevast geeniusest. Issand
usub Faustisse, teades, et ta leiab tõe, sest: „et kuigi pime tung veab inimest, hing ikka aimab,
ihkab õiget rada.“
Selle usu inimesse hülgab Mefistofeles. Inimene olevat armetu ori, kes suutvat ainult roomata
tolmus ja põrmus