E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Ega sa palju häda saanud, kulla vennake?» kuulas Emmi osavõtlikult ja silitas .venna
põske.
Junkur vahtis imestades õe otsa ja pomises:
«Mis häda, millal rffa häda sain?»
«Kui . . . kui see rumal täkk su seljast maha viskas.»
«Eks ole häbi,» pilkas eremiit sõbralikult, «noor rüütel laseb enese maha visata ja unustab
35
säherduse teotuse nii ruttu! Õige rüütel leinaks säärase häbi pärast eluaja.»
Nüüd alles hakkasid junkru segamini raputatud ajud selgima, selgides kanget vahtu peale
korjates. See vaht oli kärsitu viha, mis nüüd nagu kuiv kasetoht äkisti põlema süttis. Junkur
kargas jalule, tõukas õe karedalt eemale ja kärgatas välkuvau silmil:
«Mis häbi mul peab olema? Kelle ees? Teie, närude, ees? Kui ma tahan, saate kõik piitsa
nagu koerad: tulge siis häbistama. Ja -- oh, kui mul see saadana täkk käes oleks, kes mu
maha viskas, küll ma teda materdaksin! Pihuks ja puruks peksaksin, et ta,mu jalge ees
kärvaks. Siis ma naeraksin
annaabi.ee 
