Tsiili
(sellest allpool lähemalt) lisandus ka selliseid Eestiski vahetult 1992. aasta rahareformile
järgnenud perioodist tuntud meetmeid nagu riikliku sektori hindade ja palkade ajutine
külmutamine. Üks uuenduste võtmeelemente oli Pacto nime all tuntuks saanud kokkulepe
valitsuse, äriringkondade ja ametiühingute vahel: see kujundas raamid majanduspoliitika
edasisele perioodilisele täpsustamisele. [1]
Kogu reformiperioodi vältel põhines majanduspoliitika selgejoonelisel valuutakursisüsteemil
ning juhitud tulupoliitikal. Vahemikus märts-detsember 1988 oli Mehhiko peeso kurss USA
dollari suhtes fikseeritud, järgneval kolmel aastal lubati peeso nõrgenemist dollari suhtes
teatud kindla (eelnevalt avalikult teatatud) marginaali võrra. 1991. aasta novembris muudeti
kursisüsteem veelgi paindlikumaks, võttes kasutusele avalikustatud interventsioonivahemiku.
Seda vahemikku laiendati järk-järgult, nii et 1991. aasta lõpu vähem kui 1,5%-st oli 1993.