Aristotelese-järgne filosoofia: hea elu otsimine
William Occamist (1290-1350), inglise päritolu frantsiskaani munk, tunnustas Aquino Thomase
välja pakutud eristust usu ja mõistuspärasuse vahel ning hakkas püüdlema viimase poole. Occam
uskus, et asjade seletamisel ei ole vaja teha mitte mingeid ebavajalikke, üleliigseid oletusi või
püstitada eeldusi teisisõnu, kõik seletused tuleb alati hoida nii ,,kitsidena" ehk lihtsatena kui vähegi
võimalik. Arusaam, et asjasse mittepuutuvad oletused tuleks seletustelt ja argumentidelt ,,ära lõigata",
sai tuntuks kui Occami habemenoa printsiip.
Occam kasutas oma ,,habemenuga" debatis, mis puudutas universaalide olemasolu. Nimelt uskusid
mõned õpetlased, et eksisteerivad universaalsed ideed või printsiibid ning et indiviidi empiirilised
kogemused on kõigest nende universaalide ilmingud või manifestatsioonid neid filosoofe nimetati
realistideks. Vastupidisel arvamusel olevaid õpetlasi neid, kes arvasid, et niinimetatud universaalid
annaabi.ee 
