Käitumine klassiruumis, Bill Rogers
Lapsed mõistavad, et
pingevabam meeleseisund ning ( mõningate oskuste omandatuse korral) võime ropendamist halbu päevi esineb igaühel.
tõhusamalt ohjata (vt alates lk 192). On halbu päevi, mil võime öelda õpilastele midagi sobimatut või mõtlematut: mõni rapsakas
Kasu võib olla sellest, kui õppida märkama ja vaidlustama neid kasutuid, ennastkahjustavaid lause, mis kogemata üle huulte lipsas; teravam hääletoon; koguni tundetu, jäme või väiklane
uskumusi ja seletusstiile , mida kannavad sageli märksõnad „peab“ ja „peaks“ („Ma peaksin märkus. Väsimus, stress, teiste poolt tulev surve ja tagantkiirustamine võivad meie heasoovlikkuse
suutma neid lapsi ohjata!!“). Sõnastades nõudmised ümber tegelikkusele tuginevateks eelistus- ja kannatlikkuse kergesti minema pühkida. Taolistel päevadel on meist tark ja professionaal-
teks, häälestume me toimivale tegelikkusele oma standardeid alla laskmata. Lisaks vähendame ne – ja inimlik – taibata seda tunnistada ning vabandada. Olles nii talitanud, on tähtis vältida
emotsionaalse stressi taset tõsta võivaid nõudeid tegelikkusele („Ta peab...“, „Ma pean...“, „Teised enesesüüdistustesse laskumist ning edasi liikuda.
peavad...“). Lõppude lõpuks pole tegelikkusel mingeid kohustusi meie nõudmistele alluda. Eelnevat tuleb eristada õpetajatest, kes...