Tõde ja Õigus II Terve tekst
kõrtsi kokku, lasnud neile sääl hääd ja paremat anda ning, kui kõigil olnd juba hea tuju, ilmund
ta ise, kirikuõpetaja mantel seljas, lõpuksed lõua all, sametist müts pääs, karand kips-kops
pikale pingile, sealt krapsti suurele lauale ja hakand ütlema: ,,Mehed-vennad, naised-õed, kus
on siis õigus, kui mina tahan ja kui teie tahate, et meid paari pandaks, nagu peig ja mõrsja. Sest
mina olen teie peig Issanda ees ja teie olete minu hinge mõrsja nüüd ja igavesti, nagu on seda
seletand oma sõnas Õnnistegija ja meie eest surnud ristisambas. Sellepärast siis, oh kallid
hinged Issandas ja armsad eesti vennad ning õed, lähme ära sest roojasest paigast üles
pühakotta, et me võiks jumala pale ees üheks saada, sest mis Issand on ühte pand, seda ei
lahuta inimene mitte igavesest ajast igavesti." Läinuvadki teised siis kõrtsist kiriku poole, vana
Maurus ise eesotsas, kogudus sabas. Aga eks saksad saand õigel ajal haisu ninasse, toonuvad
annaabi.ee 
