"Aga..." politseinik ei lasknud Miinal veel alustadagi. "Ei tule kõne allagi," ütles politseinik käsi puusa pannes ja mulle kurjalt otsa vaadates. "Asi oli nii, et ma tulin töölt. Siin oli punane tuli ja ma hakkasin seisma jääma, kui see auto mulle otsa tagurdas..." seletasin väriseval häälel, kuid politseinik segas end vahele. "Aga kuidas te seletate selle teise autojuhi äkksurma?" Ma ehmusin väga. "Kust mina seda teadma peaks? Ega ma mingi arst pole! Seda seletagu lahkajad!" venitasin kuidagi ääri-veeri ära. "Hea küll! Sa võid lahkuda, las pukiir viib auto parandusse ja keegi tuleb sellele nädala pärast järele," rääkis politseinik ja me sõitsime koju. 14 Imelik juhtum minuga Kui Andres oli kodus mu ära kuulanud, siis oli ta solvunud. Ma ei saanud algul aru, miks, aga pärast sain. See auto oli ju tema kingitud. Kena helesinine, pealt lahtine. "Anna mulle andeks! Ma ei tahtnud seda autot meelega mõlkida! Ma lihtsalt vajusin enda
Kõige viimasel ajal käisid nad otse me nina all majas sisse ja välja. Narrisid meid ja mitte ainult meid, vaid indiaanlaste maa-ala röövleid ka. Ja läksidki minema terve nahaga, kuigi kuusteist meest ja kakskümmend kaks koera neil kogu aeg kännul oli. Ütlen teile, säärast asja pole veel enne nähtud. Vaimud poleks võinud seda paremini teha. Ma usun, need olidki vaimud, teate; te tunnete me koeri, paremaid koeri pole olemaski; noh, ja mitte me koeradki ei leidnud nende jälgi, seletagu seda, kes oskab!» «Noh, see on ometi . . .» 484 «Helde taevas, ei mina pole . . . » «Jumal appi, see on ju . . .» «Lausa vargad, nagu . . . » «Pühaissaristikesevägi, ei mina julgeks sihukeses majas elada . . .» «Ei julgeks elada! Noh, mul oli niisugune hirm, et ma ei julgenud voodisse heita ega üles tõusta, ei pikali olla ega istuda, õde Ridgeway. Nad ju varastasid meil riided seljast -- oi kalüs aeg, võite arvata, mis mu süda sees ütles, kui kesköö hakkas kätte jõudma
annaabi.ee 
