Sõna Hellenism tuleb sellest, et kreeklased nimetasid end helleniteks, kõiki teisi rahvaid aga barbariteks, mis nende jaoks tähistas madala kultuuritasemega orjasid. Hellenismiperioodil tekkis palju kreekapäraseid linnu Mesopotaamias, Iraanis, Kesk-Aasias ja ka Induse ääres. Sulati ühtseks kreeka keelt rääkivaks rahvaks ühiste kommete ning tavadega. Pärast Aleksander Suure surma toimusid sõjad, mille käigus tekkisid kolm hellenistlikku suurriiki : Egiptus, Selekuiidide riik, mille keskmeks kujunes Süüria ja kolmas oli Makedoonia, mille võimu alla jäid Kreeka linnriigid. Idamaadesse rännanud hellenid rajasid tihti uusi asulaid, mis hiljem kujunesid suurteks ja rahvarohketeks linnadeks. Suurimaks kujunes Niiluse suudmel asunud Aleksandria. Kreeka jumalad olid antropomorfsed, täpselt nagu ka Mesopotaamias. Jumalad olid inimesekujulised ning neil olid inimlikud omadused. Inimestest eristas neid surematus ning mõningad võimed
sulasid ühtseks kreeka keelt kõnelevaks elanikkonnaks. Perioodi, mil kreeklased valitsesid Idamaade üle – seega ajavahemikku Aleksander Suure vallutustest kuni Rooma võimu kehtestamiseni -, nimetatakse ajaloos hellenismiperioodiks. Hellenistlikud suurriigid Aleksandri surmale järgnenud sõdade tagajärjel kujunes kolm suuremat hellenistlikku riiki: 1) Egiptus, 2) nn Selekuiidide riik, 3) Makedoonia. Linnriigid püsisid ka hellenismiperioodil, kui need polnud enam sõltumatud nagu varem, vaid allusid suurriikide valitsejatele. Hellenistlike suurriikide eesotsas seisid peaaegu piiramatu võimuga kreekamakedoonia päritolu monarhid. Oma lähemad nõuandjad ja abilised valisid kuningad õukondlaste seast, kes enamasti olid kreekamakedoonia ülikud. Õukonna kombed ja elulaad olid üldjoontes
annaabi.ee 
