V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Frollo nime, mis kord sellele teadusetemplile au tegi, nüüd pahandustega ühendati. Mitu
korda pidas ta Jehanile pikki ja tõsiseid manitsuskõnesid, mida see silmi pilgutamata ära
kuulas. Kõige selle juures oli noorel võrukaelal hea süda, nagu see esineb kõigis
komöödiais. Kuid pärast manitsuskõnet käis ta endise rahuga edasi oma ülemeelikut ja
korratut eluteed. Vahel oli see mõni «kollanokk» (nii nimetati ülikoolilinnas uustulnukaid),
keda ta tervituseks läbi tuu-seldas: väärt pärimus, mis hoolikalt meie päevini on säilinud.
Vahel ässitas ta skolaaride salka mõnda kõrtsi ründama kõigi reeglite järgi, quasi classico
excitatikus siis kõrtsmik «ründekeppidega» läbi peksti ja lokaal hõisates tühjaks laastati,
isegi keldris kõik veiniankrud puruks taoti. Sellele järgnes ladinakeelne aruanne, mille
Nagu pasunast äratatuna (lad. k.).
150
Torchi abiõpetaja õnnetu näoga dom Claude'ile tõi järgmise kurbliku ääremärkusega:
annaabi.ee 
