Dmitri šostakovits
Mõned tähtsamad tunnusjooned Sostakovitsi helikeeles:
Suurem osa loomingust on 20. saj lääne muusikaga võrreldes pigem konservatiivne, muusika lähtepunkt on
neoklassitsism, ehkki mõnes aspektis on tema muusika neokl-ga hoopis vastuolus (nt varjatud sõnum,
subjektiivsus, kannatused).
Oma sümfooniates lähtub klassikalis-romantilisest traditsioonist (Beethoven, Tsaikovski, eriti Mahler): sageli
4-osaline ülesehitus, materjali arendus põhineb motiivitöötlusel, sekventsilisusel; faktuur on väga
polüfooniline.
Üldjuhul kirjutab suurele sümf.orkestrile koos lisapillide ja suure löökpillirühmaga; on väga hea orkestri
tundja, instrumentatsioon virtuoosne, olustikumuusika (valss, marss) on sageli negatiivses tähenduses,
viidates inimestega manipuleerimisele või massimentaliteedile. Muusika temaatiline alge on meloodiline,
teose põhimaterjalis valitseb aga lõhestatus, kontrast (nt eleegiline, lüüriline pool contra jõhker, agressiivne
pool). Ka Sost
annaabi.ee 
