Sellel saarel on aastaringi suvi. Loodus on palju mitmekesisem kui vihmametsades. Loomi on palju erinevaid ja nad pole ükski inimese suhtes vaenulikud või ohtlikud. Seal on meeletult palju lilli, mis kõik lõhnavad nii lummavalt, et kogu saart katab hurmav lillelõhn. Linnud laulavad harmooniliselt ja isegi maailmatasemel koor parima dirigendi juhtimisel ei suudaks sekundikski midagi nii rahustavat pakkuda. Mingisuguseid röövloomi, sitikaid ja mutukaid sellel saarel pole. Seal on väga suured ja ääretult huvitava mustriga liblikad ning kaunid jaaniussi sarnased olevused, kelle kuma on öösiti metsa all nagu kuupaiste. Samuti on öösiti lendlemas igal pool helendavad ja sätendavad meduuside moodi loomakesed. Nende õhkõrnad kehad on kaetud justkui säravate imepisikeste teemantitega. Erinevalt
07.02.2014 käisime klassiga vaatamas Mihkel Raua etendust ,,Musta pori näkku". Mulle see etendus väga meeldis, sest selle käigus sai nii naerda kui ka paraja sokiteraapia. See etendus oli hoopis midagi teistsugust, mida klassiga tavaliselt vaatamas oleme käinud ja seda ma just ootasingi. Ma ootasingi sellist suhteliselt räiget keelekasutust ja ehk just sellepärast see mind väga ei ehmatanud. Vaatasin kogu etendust huviga ja ei saa öelda, et mul oleks kasvõi sekundikski igav hakanud, sest laval alati toimus midagi ja elu käis. Just etenduses oli elu. Selle viimase lausega tahaksin ma just vastu vaielda Heili Sirbitsi kirjutatud arvamisartiklile, kus ta ütles, et etenduses puudus absoluutselt elu. Minu jaoks oli see olemas. Laval käis pidevalt tegevus ja oli näha, et näitlejad on oma tegelaskujusse täielikult sisse elanud. Ma nägin näitlejate silmades tuld. Minu arvates oli seda elu seal lava peal täpselt parasjagu.
annaabi.ee 
