Luuletaja referaat - Virve Osila
Aru saan alles praegu.
Mäletan eilset... ja meenutan ammust,
Liivakell sahistab liiva...
Kahju on mõnestki vildakast sammust,
Mis mind kallutas kiiva.
Ühte ma endast ei mäleta: argust;
Aina ma jonnakalt nõudsin...
Tundes kord lämbust, siis jälle kargust,
Tänase ajani jõudsin.
Lõpule lähenen tasasel kõnnil,
Viimaks võin eirata kiirust...
Hinges on rahu; nii vaikne ja õnnis,
Igas hetkes on selgust ja siirust.
Looja kaitsel üle elada saanud
Olen ma kõiksugu aegu;
Sekundhaaval neid olen armastanud...
Ka neid viimaseid armastan praegu.4
Epiteet: tasasel kõnnil,
Isikustamine: liivakell sahistab,
Metafoor: puudub
Kordus: armastama
Võrdlus: puudub
Sisu: Autor ei kahetse minevikku, vaid armastab kõiki hetki võrdselt.
4
Virve Osila ,,Elu & Aeg. Eluaeg." Lk. 127
7
Kait Tamrale
Mets mühiseb... Su ümber... ja Su veres...
Ning selle saatel sünnib muusika Su sees...
annaabi.ee 
