Kosmiline kiirgus ja virmalised Kosmiline kiirgus Kosmiline kiirgus on maailmaruumis väga kiiresti liikuvate laenguga osakeste (esmas- ehk primaarkiirguse) ja Maa atmosfääris nende toimel tekkivate osakeste (teis- ehk sekundaarkiirguse) voog. Primaarkiirgus koosneb peamiselt prootoneist (umbes 90%) ja kergete elementide aatomituumadest. Kosmiline primaarkiirgus neeldub Maa õhkkonnas ja tekitab vastastikuses mõjus õhumolekulidega kosmilise sekundaarkiirguse, mis koosneb prootoneist, elektronidest jt. Osa kosmilisest sekundaarkiirgusest jõuab maapinnani. Ülikõrge energiaga kosmiline kiirgus avastati 1962 aastal ja selle uurimine on tänaseni väga keeruline, sest hinnanguliselt jõuab Maa atmosfääri keskmiselt vähem kui üks osake energiaga üle 1020 eV ruutkilomeetri kohta sajandis. See on ka põhjus miks neid tänapäevalgi otseselt ei tuvastata vaid atmosfääri molekulidega põrkudes vallanduva laetud osakeste laviini kaudu.
tekkimise, 1936-38 rakendas S. Vernov kosmilise kiirguse uurimisel kuni 30km kõrgusele tõusvaid raadiosonde. 1932 avastas C. D. Anderson kosmilises kiirguses positroni ja 1937 müooni. Valangute tekkimise nn. kaskaaditeooria sai lõpliku kuju 1937-38. Mitut tüüpi valanguid avastati 1938-46 (P. V. Auger jt.). 1947-49 tehti kindlaks, et kosmiline primaarkiirgus sisaldab aatomite tuumi umbes samas vahekorras nagu looduses leidub keemilisi elemente (S. Vernov jt.). Kosmilise sekundaarkiirguse pehmet komponenti uurisid 1944-45 aastatel A. Alihhanjan ja A. Alihhanov Aragatsil ja 1945-49 rühm teadlasi D. Skolbeltsõni juhtimisel Pamiiris. Aastast 1957 rakendatakse kosmilise kiirguse uurimisel Maa tehiskaaslasi jt. kosmoselennuaparaate. 1958 avastati Maa kiirgusvöönd, mille ehitust on pidevalt täpsustatud.[4] 7 Kasutatud allikad 1. http://www.fyysika.ee/uudised/?p=974 2. http://imagine.gsfc.nasa
annaabi.ee 
