Itaalia 14. sajandil o nimetus Trecento o linnriigid ja majanduslik tõus o õukondlik elegantse ilmalik seltskonnamuusika o Ajastu suurkuju oli pime muusik Francesco Landino o Ilmalik vokaalpolüfoonia Madalmaade muusikaajalooline taust 15. sajandil o Burgundia hertsogiriik o Langes varad Prantsusmaale o Toetas kultuuritegelasi o Tekkis renessanssi ideaal Faux Bourdon o Inglise ja prantsuse muusika mõjutas renessanssimuusikat o Inglise mitmehäälsus Lauldi terts-ja sekstintervallides (dissonantsid) o Faux bourdon saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides vale bass o John Dunstable kasutas neid julgelt määras kindlaks dissonantside kasutamise korra Uued zanrid 15. sajandil o Cantus-firmus-missa ilmalik viis mitte gregoriaan, tenor bassiks o Paroodiamissa missa aluseks ei ole ainult ühehäälne viis, vaid terve varemkirjutatud teos ,,paroodia" jäljendamine
levitades Burgundias omandatut. 12. Faux bourdon intervallid terts ja sekst kui konsonandid, uus kooskõla > uus kirjaviis, John Dunstable dissonantside kasutamise kord. (lk. 94-95) 15.sajandi algul, inglaste jaoks Saja-aastase sõja kõige võidukamal perioodil, tegutses Põhja Prantsusmaal palju inglise muusikuid. Inglise ja prantsuse muusikatraditsioonid mõjutasid tugevasti kogu renessansiajastu muusikat. Inglise mitmehäälsust iseloomustas juba keskajal laulmine terts- ja sekstintervallides, mida tol perioodil mandril ei kohta ning mida üldiselt dissonantsideks peeti. Sellest kujunes uus kirjaviis faux bourdon, kus saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides. Kuna selliseid kooskõlasid polnud varem kuuldud, sai sellise bassihääle nimeks faux bourdon (vale bass). Ka esimesed muusikateoreetikud, kes tertsi ja seksti konsonantsideks tunnistasid, olid inglased. Uued värsked kooskõlad tõid kaasa uue kirjaviisi liikumise peamiselt paralleelsetes sekstakordides
12. Faux bourdon intervallid terts ja sekst kui konsonandid, uus kooskõla > uus kirjaviis, John Dunstable dissonantside kasutamise kord. 15.sajandi algul, inglaste jaoks Saja-aastase sõja kõige võidukamal perioodil, tegutses Põhja Prantsusmaal palju inglise muusikuid. Inglise ja prantsuse muusikatraditsioonid mõjutasid tugevasti kogu renessansiajastu muusikat. Inglise mitmehäälsust iseloomustas juba keskajal laulmine terts- ja sekstintervallides, mida tol perioodil mandril ei kohta ning mida üldiselt dissonantsideks peeti. Sellest kujunes uus kirjaviis faux bourdon, kus saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides. Kuna selliseid kooskõlasid polnud varem kuuldud, sai sellise bassihääle nimeks faux bourdon (vale bass). Ka esimesed muusikateoreetikud, kes tertsi ja seksti konsonantsideks tunnistasid, olid inglased. Uued värsked kooskõlad tõid kaasa uue kirjaviisi liikumise peamiselt paralleelsetes sekstakordides
annaabi.ee 
