Kõikvõimalike probleemsituatsioonide puhul tuleb rakendada erinevaid sekkumismeetodeid. Sekkumine on vajalik ning see on eesmärgipärane tegevus, et leevendada, vähendada lapse probleemi, selle sagedust, intensiivsust või täiesti see probleem täiesti kõrvaldada. Sekkumine oma sisult on lühiajaline protsess, ent oluline on võrgustikutöö selles vallas; eeskätt kolleegide abi ja nõuandmine. Sekkumisstrateegiaid on kokku neli: biheivioristlik, psühhoanalüütiline, kognitivistlik ja ökosüsteemne lähenemine. Biheivioristlik lähenemine tundub olevat kõige efektiivsem, kuna see sekkumismeetod ei nõua väga laiapõhiseid ning professionaalseid teadmisi ning tegutseda tuleb nüüd ja praegu. Probleemiga tuleb tegeleda lähtuvalt stiimulist ja reaktsioonist. Kui laps käitus kohatult, nagu antud probleemisituatsioonis, peab täiskasvanu reageerima koheselt ning samas ümbruses.