Vaimupuudega lapse olemus ja puude põhjused. Väärtushinnangud vaimupuudega inimestest.
(Saarma, 2000)
Lapse erivajadusi on võimalik määratleda üksnes tema arengut tundma õppides ja kasvukeskkonda
arvestades. Ei piisa ainult erivajaduste diagnoosimisest arstide poolt, vaid suuremat tähelepanu tuleb
pöörata lapse olemasolevate oskuste hindamisele ning keskkonna võimaluste arvestamisele, samuti
koostööle täiskasvanute vahel. Oleme Eestis üha enam liikunud nn põhjuskeskselt käsitluselt (miks ja
missugune?) nn sekkumiskeskse käsitluse (kuidas toetada arengut?) poole. Tuleb varakult tagada
erivajaduste märkamine, adekvaatne kirjeldamine ning töötada välja lapse arengu toetamise plaan, see
täide viia ja perioodiliselt hinnata tegevuste efektiivsust. Oluliseks tuleb pidada koostööd spetsialistide ja
vanematega (Häidkind & Kuusik, 2008.) ,,Õpetaja tähtsaima koostööpartnerina nähakse lapse peret
kellel lasub vastutus ja otsustusõigus last puudutava osana". (Hujala, 2004).
3. LAPSE ENESETEADLIKKUS