Mats Traat
iseloomuga maksimalisti, kelle väärtuskriteeriumid erinevad täiesti
ümbruse omadest, kellel on kartus, et teiste inimlik elamistarve võib
teda enda alla matta ning viia teda kompromissidele ja lamedale
vegeteerimisele.
“Irdinimene” polemiseerib üksikisiku ja kollektiivi suhete lihtsustatavust,
keskendudes inimese ja olude probleemsele üksteisemõistmisele. Et
jutustus põhineb autori kogemusel, siis võib arvata, et ta samastas end
loo peategelasega, jäädes sealjuures pigem sekkujaks kui vaatlejaks.
Traat trotsis inimese kulumist ja taltumist, alistumist oludele ning
kapituleerumist võitluses mõtestatud elu eest. Seepärast näitas ta
kangelase vastu üles suurt poolehoidu, ent hoidus teda siiski
idealiseerimast. See tõsise probleemiarendusega teos on arvestatavaks
tähiseks Mats Traadi arenguteel.
1972.a. ilmus Traadilt teine lühiproosakogumik “Mänguveski”. Sellesse
koondatud 7 juttu on valminud aastail 1967 – 1971. Endiselt püsib autor