näiteks vaiksem, kui tema ning ta hakkab teda kiusama, lööb ja narrib, ühesõnaga, teeb teise poisi elu põrguks, kuna talle ei sobi, et too poiss temast natuke teistsugusem on. Ma usun, et paljudes koolides on probleeme koolivägivallaga ning seda üritatakse iga hinna eest parandada ja ära hoida. Mõndades koolides suudetakse isegi seda all hoida, kuid mõnes koolis on muutunud see raskeks : vägivalda kasutavad suured poisid ja ei julgeta sekkudagi. Kui tegemist on väikeste poistega, siis ikka öeldakse midagi neile ja karistatakse, aga võib olla ka nii, et mõni poiss võtab õpetust ja ei kasuta teiste puhul enam vägivalda, kuid on ka neid, kes teevad seda ka edaspidi ja saavad uuesti ja uuesti karistada ning ei õpi sellest suurt midagi. Hea on seegi, et mõni õpilane on selline, kes õpib oma vigadest ja üritab teha ka teistele selgeks, et vägivald ei ole lahendus. Sõnadega saab hoopis
lapselapsed, kasutavad telefoni ainult helistamiseks: „Mul on endine töökaaslane, nemad ei tee küll midagi – nemad oskavad ainult helistada oma pojale ja tütrele. Kodus neil arvutit ei ole. Elvi ja Toomas, nendel teeb kõik poeg või lapselapsed – nemad üldiselt ainult helistavad. Isegi nad minu arvates sõnumit ei saada”. Sellest võib järeldada, et vanurid, kes saavad interneti alast abi lähedastest, ei näe vajadust ise sellesse sekkudagi ning piirduvad helistamise ja vahel sõnumite saatmisega. Matil oli raskusi ka kuulmise ja nägemisega, mille tagajärjel eelistab ta lauatelefoni nutitelefonile ja nuppudega ekraani puudetundlikule ekraanile: „Kusjuures mina eelistan lauatelefoni kasutada sellepärast, et selle plärin on palju kõvem. Mul on kuulmine nõrk, ma kasutan kuuldeaparaati. Kui mobiil satub taskus või teises toas olema, siis ma ei kuulegi selle helinat. Nuti oma ma ei ole ka
annaabi.ee 
