Juudist vangid teadsid, et olid surmale määratud. Surm võis tulla iga hetk. Iga eduka põgenemiskatse tagajärjeks oli halastamatu inimjaht. Sellele vaatamata toimusid ülestõusud Treblinkas, Sobiboris ja Auschwitz-Birkenaus. Treblinka ülestõus algas 2. augusti pärastlõunal. Kui mõnedel vangidest oli õnnestunud relvi hankida, ründasid teised valvureid kirveste, labidate ja paljaste kätega. Mõned laagrihooned süüdati põlema. Keset üldist segadust pääsesid paljud seitsmesajast vangist põgenema. Enamik võeti kohe uuesti kinni ja tapeti. Nii ülestõusu kui sõja elas üle vähem kui sada inimest, Gaasikambrid tegutsesid veel kaks nädalat pärast ülestõusu. Kõige paremini oli valmistatud ülestõus Sobiboris, mis toimus 14. oktoobril. Tapeti palju SS- lasi ja nende ukrainlastest abilisi. 550-st sel päeval laagriviibinust suutis põgeneda umbes 320, kellest 170 peatselt kinni võeti ja tapeti. Sõja lõpuks jäi ellu 50 juuti. Pärast ülestõusu laagrit
järgnenud kristluse kui võõra usundi rõhutamisele, mille läbi ateism justkui iseenesest oleks pidanud eestlastele midagi omasemat olema - seda püüti põhjendada ka eesti rahvaluules esinenud kirikukriitiliste motiividega. Seeläbi sobis religioon väga hästi ka eestlaste "igivaenlaste" - sakslaste - negatiivsesse valgusse seadmiseks, millest loogiliselt järeldus aga vene ja eesti rahva iidne sõprus. Ka EW algusaegadel hoogu saanud patriootiline müüt “seitsmesajast orja- aastast” sobitus sellesse süsteemi kui valatult. Nii ongi traumaatilised kogemused religioossete ideoloogiate vallas nähtavasti juba üheks rahvuse pärisosaks saanud. Ateismiuurija van der Berckeni sõnutsi loob inimene religioosse sfääri puudujäägi kompenseerimiseks uue ideoloogia, Eesti puhul on aga ühekülgse reklaami tõttu (sest mida muud kui ateistlik selgitustöö või kristlik misjon muud on kui reklaam) valik olnud siiani üsna väike
annaabi.ee 
