Nimetu
.." ei antud Ethanile oma
lauset lõpetada Helena:" ...malik see, et mina inimene olen? See pole keeruline. Mu
vanemad on mõlemad hundid, aga mina mitte. Asi on selles, et ema ei tahtnud, et ma
hunt oleksin ja pöördus ühe nõia poole.
Nõid oli muidugi nõus. Ta tegi minust tavalist inimest- noh mitte päris tavalist, ma
muutun vanemaks aasta võrra iga saja inimese aasta tagant. Vastutasuks võttis ta mu ema
elu, sellepärast ta hukkuski linna vallutamise ajal. Ma olin siis seitsmesajaaastane, aga
välimuselt alles seitsmene. Mu arusaamine maailmast oli samasugune nagu tavalisel
seitsmeaastasel lapsel, mulle öeldi, et ema läks taevasse ja vaatab nüüd minu peale
ülevalt.
Ma nutsin iga päev ja ootasin , et hommikul ema tuleb ja äratab mu üles. Ma lootsin
ja ootasin, lootsin ja ootasin."
Ethan pööras pead ja nägi, et Helan nutab- ei ta ei nutnud ta valas pisaraid, tema
ema surmast on juba läbi seitsesada aastat ja neiu ikka veel leinab.