Sõda kui ühiskonna loomulik seisund 17-18 sajandil
Sõdadega tahtsid riigid saada teiste riikide kolooniaid ja valdusi
Euroopas, kuna kapitalismile oli see kasulik, kui sai tuua igasuguseid materjale sisse odavalt oma
riigi kolooniatest või kaevandustest. Selline oli ka Seitsmeaastane sõda, kus Inglismaa vallutas
Prantsusmaalt suure osa Prantsusmaa Põhja-Ameerika kolooniatest. 17-18 sajandil oli palju sõdu.
Ühed tuntumad neist on Kolmekümneaastane sõda (1618-1648), Põhjasõda (1700-1721), Hispaania
pärilussõda (1701-1714) ja Seitsemeaastae sõda (1756-1763). Paljud sõjad olid
väiksemamõõdulised ja need polnud nii tähtsad. Seoses sõdade ja sõjatehnika arenguga tekkisid
Euroopasse elukutselised sõjamehed, kes oskasid ainult sõdida ning tihti kaotasid sideme
tsiviileluga. Teiseks tagajärjeks võiks olla see, et seoses tulirelvade kasutuselevõtuga muutus
jalavägi tähtsaimaks väeliigiks ning jalaväe kõrval eksisteerisid ka ratsavägi ja suurtükivägi, kuid
nende osatähtsus oli tagasihoidlikum