Hobusekasvatus
Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud kaose tõttu oli hobuste arv Eestis 1920. aastaks
langenud 167,5 tuhandele. Seoses maareformiga kahekordistus 1920. aastate alguses
talude arv keskmike ja väiketalude arvel.
Seega oli antud sotsiaalne tellimus hobuste arvu tõusuks, eriti aga universaalse
kasutustarbega tori tõu edasiarendamiseks.
Maaeralduse põhimõte oli ühe perekonna ja kahe hobuse töönormi suuruses silmas
pidades maa headust-seisupaika ja muid kohalikke olusid. Eestile on olnud kombeks 2
hobust paarisrakendis maad harimas. Ühe hobuse kohta tuli meil 1926a. 5,6 ha põllumaad
ja 5,3 elanikku. Seega pidi rajatava asundustalu suurus olema vähemalt 10 ha haritavat
maad+3-4 ha heinamaad kodust kaugematel jõelammidel. Selliseid kahehobusetalusid
tehti üle 32 tuhande, peale selle veel üle 23 tuh ühehobusetalu nn. käsitöölistele
(kingsepad, rätsepad, kooliõpetajad jt.). Seoses maareformiga tõusis hobuste arv
annaabi.ee 
