Mitmekeelne oskussuhtlus
Pole juhus, et Cameron mainib immigrante. Sotsiaalpsühholoogiast
pärinevad sise- ja välisrühma mõisted (Tajfel 1970): inimesele on
loomuomane soov samastuda endasarnastega ja vastanduda võõrastele.
Korra olulise osa moodustab usaldusväärne vahetegemine sise- ja
välisrühma ehk „meie” ja „nende” vahel, keel on aga üks hea käepärane
vahend selleks, kõrvuti rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, päritolu,
usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, varalise ja sotsiaalse
seisundiga3 . Eesti rahva enesemääratluses on keel lausa kesksel kohal ja
põhiseaduseski kaitstud, aga piirkondlikke ja sotsiaalseid keelekujusid
kasutavad omade äratundmiseks ka väiksemad rühmad rahvuse sees
– tänavaslängist projektitaotluste sõnastamise kirjutamata reegliteni.
Suhtluse arusaadavuse asemel on seega palju laiem rahvuse või muu
rühma kooshoidmise ja „nendele” vastandamise eesmärk.
Vaatamata oma inimlikkusele ja mõistetavusele pole võõraviha