Sõja loomuvastasus
Need sobivad täpipealt."
Pärast esimese sõbra surma on poistele kindel, et enam ei saa varjuda raha, positsiooni,
inimeste varju. Inimene lahingus, võitlemas oma ellujäämise eest, on tema ise kõige
puhtamal kujul. Kas ta kaotab sellega oma inimlikkuse? Võib-olla hoopis vastupidi ta
muutub inimlikuks. Ta hindab elu, sõprust ja perekonda. Sõdur hindab igat päeva, mida näeb
ja sööki, mida sööb. Kuid seevastu tsiviliseeritud maailma seisukohsat kaotab ta sõjas kõik
oma inimlikud jooned, temast saab tapamasin. Kojuminnes ei saa sõdurist iialgi endine
inimene. Ta ei suuda kohaneda vanade sõprade ja perekonnaga, kes sõdurit ei mõista, ei
mõista, mida ta on läbi elanud.
Teos lõppeb üsna karmilt. ,,Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii
vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutuseta." Kangelane
oli surnud. ,,Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas kustkui magaks