Minu LÜG mälestusraamat
heeliumiga täidetud õhupalle lendu, et tähistada ühisgümnaasiumi avamist.
Seda kanti vist üleriigiliselt üle, samal ajal avati ka mõned teised
riigigümnaasiumid - mingi ühisaktuse stiilis asi. Mis tunne oli siin koolis
lõpetada? Väheke muserdav, samas meeletult ootusärev. Kool ise oli
sotsiaalselt nii meeldiv, toetav ja arendav, et hingekriipiv oli lahkuda,
samas ülikooliaeg tõotas tulla üks suur seisklus... Seega nii ja naa. Aktus
jättis iseenesest hea tunde sisse, väga tore oli.
Eredaim mälestus LÜG pakkus meeletus koguses naerukrampe ja vägevaid
kogemusi, aga miskipärast tulevad mulle alati kooliajale tagasi mõeldes
ette kõigepealt kaks situatsiooni õppealajuhataja kabinetis. Kirjeldan ühte
neist: Koolis käis ülemaakonnaline mälumäng, tulijaid oli igast
vanuseklassist. Kuna LÜG-is on kohustuslik kanda sisejalatseid või
annaabi.ee 
