Juhan Viiding "Elulootus" luulekogu analüüs
5) kui ajavaim nad tõmbas sõnasõtta – lk 23
Võrdlus: 1) kas tõuseb ta kui päikene? – lk 32
2) näen, et vastuolu minus on nii suur, nagu kogu inimlik kultuur. – lk 11
Metafoor: 1) Suule sulanud vaikusevaha. – lk 11
Sinu silmadeküünlaid,
nendekt nõrguvaid vahatilku,
Hüperbool: 1) nii et on tuhat aastat häbi – lk 32
Oksüümoron: 1) ja olles suur või väikene – lk 32
Anafoor: 1) ja soojad õhtud eluhetkeks seiskan, - lk 20
ja oma hinge valge lipu heiskan
2) veel tulemata olid rehelised – lk 23
veel oli viljal vaja viimast võtta
Litootes - puudub
Epifoor: 1) See on midagi teise kohta. – lk 42
Raske öelda on teise kohta
2) Ma mustas öös näen valget laululaeva, - lk 7
ta kohal lindu hoidmas seda laeva.
Refrään: 1) ja mulle meeldib see aeg, - lk 46
ja mulle meeldib see aeg
Retooriline küsimus: 1) Ma karjatan. Kas ise kuulen seda