seesmiselt, ehk keegi kuuleb ja tuleb appi. Sammud lähenevad, ta on peagi minu lähedal ning ma tunnen ta lehka, see on nii võrd võigas, et seda tunneb juba meetrite kauguselt - see ongi tema, see kõik juhtub uuesti ja päriselt. Mu silmad hakkavad vaikselt harjuma pimedusega ja kusagil kauguses näen ma pisikest virvendavat valgust, ilmselt on see küünal, mõtlen ma omaette üritades end ahelaist välja libistada kuid tulutult. Ta on minust umbes kümne meetri kaugusel, sammud seisatavad seal maal umbkaudselt. Ta hakkab naerma, ainult endale omasel viisil, kähistades ütleb ta midagi millest ma aru ei saa. "Sa arvasid, et pääsed jah, sa loll naine?" suudab ta lõpuks oma häält selgemaks teha, nii et ka mina mõistan tema suust väljuvaid sõnu "Kas sa tõesti arvasid, et ma ei tule sinu juurde tagasi, et ma ei vii lõpule seda mida ma alustasin?" küsib ta veelkord. Ma tunnen kuidas õhu käes külmaks muutuvad pisarad mu põskedelt alla voolavad, ma olen
tõukavad: ,,Kreekasse! Kreekasse! Koju!" Siis astub ette Odysseus, jookseb Agamamnoni juurde, rabab sellel valitsuskepi käest ja astub seda viibutades vastu kõige südimatele kaptenitele ja sõduritele. ,,Hullud!" hüüab ta. ,,Kuhu te lähete? Kas te ei taipa, et Agamemnon tahtis teid ainult proovile panna? Kas te ei taipa, et temasugune võimas kuningas karistab teid, kui te peaksite põgenema? Pidage! Tulge tagasi! Mängus on Kreeka au!" Nende sõnade juures seisatavad paljud, andes endale ootamatult aru, et niisugune käitumine pole midagi muud kui argus. Paljud tulevad jälle laevadelt maha ja lähevad tagasi kogunemiskohta. Mõni on aga otsustanud lahkuda, ning nende seas räuskab ja protesteerib kõige valjemini Thersites, kõige inetum ja tigedam mees kreeklaste leeris. ,,Mida te ometi teete?" karjub ta edasi-tagasi mööda kallast joostes. ,,Mida te passite? Mis peaks teil olema Agamemnonist või Menelaosest? Mis läheb teile korda Helena au? Koju,
annaabi.ee 
