"seiresatelliitide" - 1 õppematerjal

KAUGSEIRE RAKENDUSED OOKEANIDE JA MEREDE UURINGUTES

sellisel juhul on satelliidi nägemiskaugus piiratud. Kui satelliit viia polaarsele orbiidile siis iga umbes pooleteisttunnist tiiru on Maa pöörlemise tõtu aluspind vahetunud ja satelliit skaneerib uut ala. Enamik Maa pinna seiramiseks mõeldud satelliite liiguvad lähispolaarsetel orbiitidel. Väiksema lahutusvõimega, kuid suurema nägemiskaugusega geostatsionaarne orbiit, kaugusega 42 170 km Maa keskpunktist, on teine rohkesti kasutatav orbiit seiresatelliitide jaoks. Teoreetiline vaatevälja poollaius Maa kumerust arvestades on 81°, kvantitatiivseks analüüsiks kõlblik on 55° ja kvalitatiivseks 65°. Nagu eelnevast nähtub, on Eesti vaatluskõlbuliku ala piiril (põhjalaius 57­59°). Suureks eeliseks on see, et mitme satelliidi olemasolul geostatsionaarsel orbiidil saab jälgida suuremat osa Maast pidevalt, mis on väga oluline suhteliselt kiirete meteoroloogiliste protsesside vaatlemisel. Kahjuks ei saa