Triin Tasuja luulekogu "Armastust on ja armastust pole" analüüs
haigeks värdjaks…” Samas on armastamine inimeste loomuses ja sinna ei saa
midagi parata. “Ma tahan sind iga päev armastada, sa kuradi haige inimene, see
pole minu valik, see on lihtsalt niimoodi loodud..”
Ühtlasi toob autor ühes luuletuses välja, kui meeleheitel võivad naised
armastust otsides olla. “Printsessid lossivaremeis, igavesti tornitippudelt vaatamas
alla, ootamas valgel ratsul последний геройd, juuksed kasvamas nagu üksindus
seinupidi alla, moodustamas meeleheite köisi…”
Autori jaoks on õnn nii hea kui ka halb. Luuletuses “Vanaema” kirjutab autor,
kui suur õnn on olla koos vanaemaga halval novembrikuu ilma ajal. Vanaema kodu
on talle nagu varjupaik paratamatuse eest. Ilma vanaemata jääks alles ainult jälk
november. “...ma istun su köögis, süüdimatu kogu maailmast, mida olemas polnud ja
neil päevil nüüd mõistan, et sinu juures on siiani kõik, mis maailmas üldse head on,
annaabi.ee 
