44 katmiseks kasutama lihtsat silindervõlvi, kus kogu lae raskus kandus ühelt poolt toetavale seinale, teiselt poolt aga piilaritele, sellest tulenevalt ongi romaani kirikutel paksud seinad ja võimsad piilarid. 11.sajandil hakati rakendama ristvõlvi, mis oma raskusega ei toetunud enam külgseinale, vaid nelja nurkmisse punkti. Neid punkte sai aga kindlustada piilaritaolise seinatoe tugipiilari e. kontraforsiga, mis oli harilikult astmelise aheneva profiiliga ning paiknes reeglina seinamüüri välisküljel. (Tugipiilarite süsteem leiab eriti laialdast rakendamist gooti ehituskunstis). Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa
annaabi.ee 
