Lambakarjus ja aeg
inimese oma."
"Jah, ma tulen kaugelt, kuid see kant pole mulle tundmatu," utles
Vooras ning istus lave korvale pingile. "Ma olen see, kellele kuulub koik
siin vananevas maailmas, nii ka siinne kant. Nae, rohukors vorsub ja
sirutub ahnelt paikese poole ning on tais elu. Aga tuleb palav suvi ja juba
ta narbub ning kaob sinna, kust ta kevadel tuli. Jargmisel aastal ei maleta
teda keegi. Voi ehitatakse maja - algul on ta tugev, savi pusib kindlalt
seinasja ei tee tuul ega vihm talle midagi. Aga laheb mooda moni aeg ja
maja laguneb ara. Voi sunnib laps - ta opib kondima ja hakkab avali
silmi maailma avastama, aga juba ta vasib sellest, ehitab enda umber
tinase muuri ja ehib seda kogu oma elu - varsti on ta vana att ning sureb, .
et teda unustataks. Aga isegi taevalaotuses ei ale midagi, mis mind ei
tunneks. Ei saa paike ohtul paistma jaada ega taevatahed samasseseisu
sugisel nagu suvel