Arvo valton
sellepärast, et selles tundus kõige rohkem romantikat olevat, aga see oli noore inimese
illusioon.
Kas oskad tagantjärele oma elus määratleda mingit sõlmpunkti, millal hakkasid
sihiteadlikult ilukirjandust, eelkõige muidugi lühiproosat kirjutama?
Nõukogude tingimustes ma ei lootnud üldse kirjanikuks saada. Huvi oli asja vastu lapsest
saadik, juba kolmandas klassis kirjutasin Eestis seiklusjutte. Siberis kirjutasin nii eesti kui
ka vene keeles -- luuletusi, muinasjutu moodi asju, seinalehtedes sai satiirilisi asju
avaldatud. Kui tagasi tulin, siis olid üksikud katsetused. Olen oma kogutud teoste ühte
köitesse pannud väga varaseid asju, üks lugu on kirjutatud 1954. aastal, vahetult pärast
Siberist tagasi tulemist.
Mis võis olla eriliseks pöördepunktiks, seda ei oska öelda. Siberis tekkis mul üks tõeline
südamesõber, Erik Püüsalu, ta on avaldanud neli raamatut, aga ta suri noorelt, 45
aastaselt
annaabi.ee 
