läbimälutuna ette söödetakse? Ilmselt on mõtlevaid ja analüüsivaid noori parimal juhul kümnendik ja kardetavasti tunnevad needki peagi, et soov maailma mõista ja parandada on vaid naiivne unistus. Miraai, milles me hallutsinogeenseid mükotoksiine pruukinud amaanidena ringi tormame, oleme kujundanud me ise. Bibliofiilid võivad valetada, varastada ja näha märgi unenägusid Waltari 1957-1958. aastal Torontos eestikeelsena ilmunud filosoofilisest seiklusromaanist ,,Mikael Karvajalka/Hakim". Reaalsus on aga see, et üle 2000 lehekülje pikkust teost ei viitsiks tänapäeval eriti keegi lugeda ja kirjastustel on oluliselt kasulikum müüa lollidele rämpsu. Retsepti- ja eneseabiraamatud, sitta, mille esikaantel ilutsevad nimed nagu Vallik, Lamp, Rohelend, Priilinn, Leesalu, Petrone, Sabolotny jpt lihtsaid ja lühikesi tuhkatriinulugusid ja reisikirjeldusi ju ostetakse. Võib-olla on selline ,,areng" isegi hea, igatahes
Alexandre Dumas vanem Alexandre Dumas noorem Väljend cherchez la femme on tänapäeva politseiromaanides, kriminaalfilmides, kuid ka kohtupraktikas üksnes prantsuskeelsena kasutatav väljend, millega tahetakse öelda, et kriminaalse juhtumi põhjuseid tuleb otsida kas armusuhete vallast või et afääri peasüüdlane on uurijatele veel tundmatu naine. Väljend pärineb Alexandre Dumas' vanema 1854. aastal ajalehes järjejutuna ilmunud seiklusromaanist ,,Pariisi mohikaanlased" ja on järgmine: ,,Cherchez la femme, pardieu, cherchez la femme!" (Otsige naist, kurat võtaks, otsige naist!) Kümme aastat hiljem kohandas kirjanik teose teatri tarbeks. Näidendist sai suur menutükk ja sõnapaar cherchez la femme läks lendu kõigil mandritel. Alexandre Dumas vanemat (18021870) tunneme eelkõige seiklusromaanide ,,Kolm musketäri", ,,Kakskümmend aastat hiljem", ,,Krahv Monte-Cristo" jt põhjal.
annaabi.ee 
