Miski muu ei suutnud talle seesugust naeratust näole ilmutada. Ernst Hemingway ''Vanamees ja meri'' on heaks näiteks, kuidas mäletused aitavad meil uskuda, toime tulla, saavutada. Santiago oli oma külas pikka aega parim kalamees olnud, vanana aga ei õnnestunud tal enam kalapüük. Mees mõistis, et vanadus on võtnud talt palju, kuid ta ei suutnud leppida, et külarahvas ei näe tas enam seda sama head kalameest, kes ta oli omal ajal olnud. Talle meeldis meenutada neid ilusaid ja seiklusrohkeid aegu merel ning soovis kõigest väest end tõestada. Ning ta saavutas selle, omamoodi, kuid saavutas. Mälestused aitasid tal aga kaugel rannikust hakkama saada, raskustega toime tulla ning elusa, terve ja õnnelikuna tagasi tulla. Erich Maria Remarque sõjaromaanis ''Läänerindel muutusteta'' kohtame noormeest Dateringi, keda aitavad vaid mälestused rindel hakkama saamisega. Ainus millest ta unistab, on taas koju jõuda
Põhjus, miks mees tahtis endale uut nime võtta, oli selles, et mehe unistus oli saada kuulsaks rüütliks ning rüütlil peab olema ka vastav nimi. Don Quijote unistus saada rüütliks tulenes tema (liigsest) armastusest rüütliromaanide vastu, mida ta luges ööd ja päevad läbi. Samuti oli ka tema raamatukogu rüütliromaane maast laeni täis. Nagu rüütlitele kohane romaanides, on don Quijotel ka oma südamedaam, kelle pärast võtta seiklusrohkeid rännakuid ette, kelle nimeks on Toboso Dulcinea. Nimi oli don Quijote välja mõeldud, sest rüütli armastatu nimi peab olema lähedane mõne printsessi ja suure daami omale. Lisaks südamedaamile mõtles don Quijote välja ka oma hobusele nime välja (igal rüütlil peab olema hobune), milleks oli Rocinante. Kuigi don Quijotel oli oma südamedaam olemas, ei kohtunud ta daamiga teoses kunagi. Minu jaoks oligi see teoses üks kõige veidramaid
annaabi.ee 
