Ta avas koti ning leidis sealt oma kivid, mis vanamees oli andnud. Neid vaadates ta rahunes Santiago mõisti, et on nagu kõik teisedki: näeb maailma sellisena, nagu ta tahab seda näha, mitte sellisena, nagu see on. Kividelt küsides, kas vanamees on ikka temaga, sai ta jaatava vastuse ning see tegi ta olemise kindlamaks. Ta otsustas oma teekonda jätkata. Ta sai aru, et maailma on võimalik vaadata nii petise ohvrina, kes on paljaks varastatud, kui ka seiklejana, kes otsib varandust. Tema on aga seikleja, kes otsib varandust, ning ta suikus unne. [1] Hommikul üles ärgates oli Santiago õnnelik ning inimesi jälgides mõistis ta, et kui ta õpib sõnadeta keelest aru saama, siis suudab ta aru saada ka maailmast, nagu erinevat keelt rääkivad müüjad mõistsid teineteist. Poiss jalutas linnas ringi ning sattus mäe otsas asuva kristallikaupmehe juurde. Ta pakkus välja, et puhastab mehe juures vaase ning saab selle eest süüa ja juua
Maneristlikud pildid mõjuvad kuidagi rahutult, inimesed on neil tihtipeale pikaksvenitatud ning värvid magusad. Moodi läks kõrgrenessansi eri suurmeistrite nõksude matkimine ja kokkusegamine. Väga oluliseks peeti tunnete ülevoolavat kujutamist. Manerismi suurmeistriks võib pidada veneetslast Jacopo Tintorettot (1518-1594). Mõningatel juhtudel harrastati tõelist trikitamist - näiteks võiks tuua Giuseppe Arcimboldo (1530-1593) aastaaegade pildid. Skulptori ja kullassepana, aga ka seiklejana sai tuntuks Benvenuto Cellini (1500-1571). Manerismi aega võib pidada ka kunstiajaloo sünni ajaks. Saksamaale ei toonud renessanss sellist vabanemistunnet kui Itaaliasse. Veel kaua püsis varasemast keskajast pärinev mõtteviis. Sakslaste tõsine, mõnikord isegi sünge kunst otsekui ähvardas usklikke põrguga, samal ajal kui neid Itaalias taevariigi kauniduste ettemaalimisega meelitati. Inimesed sakslaste
annaabi.ee 
