hoopis juba tehtut: Poloniuse tapmist, Rosencratzi ja Guildensterni surmasaatmist või Ophelia hülgamist. Kuid need teod taandusid tema äärmusliku loomuse ees pisiasjadeks. Hamlet tegeles ju ,,suurte asjadega", ta oli justkui romantiline sangar, kes sammus kõiki tõkestusi trotsides oma õilsa eesmärgi poole. See ,,üllas" talitlusviis oligi minu arvates tema hulluse kõige ehtsamaks ilminguks. Kindlasti teeb Hamleti mõistmise keerulisemaks asjaolu, et ta teatud seikadel ka mängis hullu. Seda oli ta sunnitud tegema nimelt selleks, et Polonius ega Claudius ei avastaks ta kahtlust vana Hamleti mõrvamise osas. Kui prints mõistis, et ta ülikoolikaaslased on samuti üle läinud võõrasisa poolele, rakendas ta ka nende seltskonnas oma näitlemisoskust ja teeskles hullushoogude all kannatamist. Just selles stseenis sulasid kaks Hamletit üheks: elu olemust otsiv mõttetark ning osav karakternäitleja. Oma kuulsas kõnes, mille alguses võrdleb ta
· Samaaegselt Inglise rahvusdraama kujunemisega hakkab näitekirjandus ka Hispaanias arenema. Mõjutused antiigist ja hiliskeskajast. 16. saj algul lühinäidendid. 18 Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini Autosakramentaalide (miraaklitele sarnased nö püha toiming), müsteeriumite ja ekloogide lavastamine. · Intermeediumid igapäevase elu naljakatel seikadel põhinevad farsitaolised lood, mida pikiti draamade vaatuste vahele, et publikut lõbustada · Algul etendused siseõuedes ja platside, mingi hetk (16 saj) hakati ka teatreid rajama. Publikuks nii ülikud kui lihtinimesed. · Vegal ~500 näidendit eri zanrides; määratles ka esteetilised põhimõtted draamas. Komöödia tähendas näidendit üleüldse seal. · Aja-kohapiirangud ei ole head; samuti ei sobivat Hispaaniasse antiikteatri eeskuju,
annaabi.ee 
