mina”, 1961, või Villem Grossi “Tii vasirutus”, maigulist olustikku õnnestus nüüd kirjeldada 1962), milleks väliseesti autoreil puudus Heino Kiigel oma “Tondiöömajas”, mis sai 1967. igasugune ajend. aasta romaanivõistlusel küll I auhinna, kuid Olulise seigana tuleb nimetada eesti kir pääses pärast pikki ideoloogilisi sekeldusi jandusklassikute (Tammsaare, Vilde, Luts jt.) mõneti moonutatult trükki alles 1970. aastal. valiksarjade väljaandmist 1950. ja 1960. aastail. 1960. aastail astus lugejate ette ka terve Ehkki klassikuidki tabas mõningane plejaad suurepäraseid luuletajaid Jaan Kross,
hallimaks ja igavamaks läks arhitektuur .. Ilm oli soe ja loodus purukuiv, viimast korda lasti meid pissipeatusele Lätis Gauja jõe lähedal. Järgmine peatus oli juba Eesti piir- Valga. Tony oli lahkumispalavikus, tema oli see, kes esimesena bussile järele lehvitas. Tegime Valgas ka lõpuks ära oma grupipildi- varem nagu kuidagi ei saanud! Nägemiseni, Tony! Tartus toimus suurem kolimine, Kesk Eesti rahvas korjas oma kodinad kokku.Tähelepanuväärse seigana seisid Kanni igikadunud jalgrattapedaalid kenasti järelkäru sisemise rattakoopa PEAL, nagu poleks nad kunagi sealt lahkunudki! Vaesed Bulgaaria grupi jalgrattatehnikud, kes Bulgaarias verist vaeva nägid uute otsimisega! Aga jäägu see järgnevatele põlvedele arutlemiseks... Tunne oli lahkumisel nagu toimuks massimõrv, igaüht sai kõvasti- kõvasti kallistatud ja heidetud viimane pilk, lubadusega jälle Kunagi kohtuda...
annaabi.ee 
