Soome-ugri rahvakultuur
rikkaliku õhtusöögi, sest ükskõik kui palju ohverdajad seida juures ei söönud, jäid nad ikka näljasteks. Naistel oli
lubatud ohvreid tuua ainult teatud naisjumalustele. Üldiselt pidid naised ja täisealised neiud seidasid vältima, mida on
seletatud ka sooviga naisi kaitsta, sest kuigi seid võis ka põhjapõdrakontidest või kalaluudest uued olevused luua, peeti
teda karmiks jumalaks, kes nõudis täpset ja pidevat austamist. Seidakultust on nimetatud ,,siida poolt korraldatud
perekondlikuks organisatsiooniks, mis aktualiseerub pere või klanni vanema tegevuse toimel eriolukordades" (J.
Pentikäinen).
Omapäraseid kaljuseinu ja koopaid on peetud vaimude või ,,maa-aluste inimeste" elukohaks, kus tuli säilitada vaikust
ja haldjale ohverdada. Pühadeks peeti ka teatud jõgesid, allikaid, koskesid ja selge veega järvesid (saiva), mis asuvad