Eduard Viiralt
ka poleks olnud Viiralti stiil 1929. ja 1930. aastate piiril, on vahest imetlust väärivam
stiilikindel ja loomulik avaldumine tema kunsti realikstlikumaks muutudes. Paljudel
temaealistel kunstnikel tingis kaasaminek realismilainega teatud stiilis lõtvumise. Viiraltiga
seda ei juhtunud.
Tõsi küll, teatud väsimust võib tema juures märgata; see avaldub viljakuse languses. Viimast
põhjustasid muidugi ka suurem nõudlikkus oma töö suhtes, kriitiline suhtumine sehitehtusse,
loominguline ümberorientatsioon. Ent nii vaimselt kui ka füüsiliselt pingelised noorusaastad
andsid end tunda. Tänu Alfred Rõude3 tõukele korraldas Viiralt ulatusliku personaalnäituse
1936. aastal Tallinnas ja Tartus ning 1937 ka Helsingis. See leidis kodumaal elavat vastukaja
ning pani aluse kunstniku üldrahvulikule tunnustusele. 1938. aastal ilmus Viiralti monograafia
Rasmus Kangro-Pooli sulest.
Selleks ajaks oli Viiralt endale nime teinud ka rahvusvahelises graafikas. Ta esines
annaabi.ee 
