V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mannekeeni poole, mida tal tühjaks tuli röövida ja mille süda vahest halastavam oli kui
hulgustel. Musttuhat kellukest väikeste vasktilakestega paistsid talle avatud rästikute suudena,
mis valmis olid sisisema ja hammustama.
«Oh!» pomises ta. «Kas minu elu tõesti ripub kõige pisema kellukese kõige väiksema
liigutuse küljes? Ah, kellukesed,» lisas ta ja pani käed paludes kokku, «ärge helisege!
Kuljused, ärge tilisege! Kõrinad, ärge kõri-segeb
Ta katsus veel kord Trouillefou meelt muuta.
«Aga kui peaks tulema tuulehoog?» küsis ta.
«Ikka puuakse sind üles,» vastas see rahulikult.
Nähes, et miski enam ei aita, et pole enam edasilükkamist, viivitamist, kõrvalepõikamise
võimalust, alistus ta mehiselt oma saatusele. Ta keeras parema jala vasaku jala taha, tõusis
selle varvastele ja sirutas käe välja ... Kuid niipea kui ta mannekeeni puudutas, hakkas ta